Hei...

Hommikud on valgemad, eriti mõnus on näha, kui päikegi tõuseb, elu on täis energiat, tuleb kevade tunne... Mitte, et mul talve vastu miskit oleks, eriti selle talve, sest on teada, et sellist talve ei tule enam nii pea, eriti, kui kuulata 50-aastaste jutte sellest, kuidas selline talv oli siis, kui nad veel lapsed olid... Kunagi räägin minagi nii? Muidugi! See aeg tuleb varem, kui ma seda arvatagi oskan... Ka nii räägivad minust kordi vanemad ja miks mitte neid ka uskuda, kuigi peab tunnistama, et seda on raske teha. Levinum lause on: "20-ne aasta pärast räägime". Vaatame jah!:) Hommikul sattusin lugema reisiblogisid, küll jah Kristjani süül, kes seikleb Austraalias. Ja ei saa salata, et päris põnev on. Kuigi neid blogisi ühendab tõesti üks asi-tohutu joomine, mida vist ei saa pahaks panna, tundes ennast tohutu vabaduse käes. Mis vabadusse puutub, siis olen mõelnud ennast käsile võtta, eriti füüsiliselt. Hakkan trenni tegema ja kui esimese etapi läbin, see oleks kolm nädalat jõusaalis käia, siis olen iganes tubli olnud. Eile alustasin Mikuga koos uuesti, sest tema on ka looderdama hakanud. Ja peale head trenni polegi raske olnud, ega pole ka täna. Vastupidi! Ratast sõites rääkisime Mikuga uueaasta lubadustest, ütlesin, et mina ei andnud lubadusi, aga formuleerisin seda teisiti. "Ma tahaksin..." Tahtmisel ja lubamisel on suur vahe. Lubamine on kohustus, tahtmine aga vabadus! Vähem, kui nädal on Rammsteini kontserdini, sellest johtuvalt ka laul kuulamiseks!
Rammstein - Haifisch