Suvi.

Hei, ligadi logadi blogadi jogadi jne, pole Sinnu ammu midagi talletanud, loodan, et Sina pole mitte vähematki halletanud. Räägin nüüd, et mis toimunud on Sulle, aastate pärast teed ehk rõõmu mulle või tüdrukutele, kes niisama muuseas ennast ülesse löövad, suviselt-provokatiivselt riides käivad ja meelalt eputades jäätist söövad. Ja mina poissmees silmad maha löön, sest on raske vaadata, mitte, et ei meeldiks, oi kuidas meeldib, mitte et ma neid ei seediks, lihtsalt raske on olla kõigi nende keskel, hormoonid möllavad, aga ma ei tea, kas mõne nuku eest siiski läheks võlla ma!? Vaevalt, eks nad tulevad ja lähevad ning naine peabki ilus olema, igal ajal, iga kell... Mis peamine, nad teavad, et piir tühja pilgu ja "täis" mehe pilgu vahel nii hell. Naised naisteks, mis vahepeal juhtunud on? Näiteks käisin kinos Mariga, olid meil mõned mõtted tarida, oli kuum, jõin jäätisekokteili, tema mahla. Jõin kokteili ka Taneli ja Ummiga, ei, mitte rummiga, vaid tomatimahlaga, tomat ilusti kaunistamas vahukoort, Taneli silmad piidlemas seda keha nii noort.Ei see polnud ainuke kohvik, kus istusime, üks päris mitmest kusjuures. Võite arvata, et Kuressaares pole nagu Tallinnas suures, et siis kohvikuid siin vähe kusjuures. A ma käisin pealinnas, sõitsin bussiga, laevaga, taksoga, jõudsin esimesena kohale kohtumaks George Perloviga, kes rääkis sotsiaalsest marketingust, tuleb ise midagi teha, et pääseda vingust. Kaks tundi möödus targalt ja kiirelt, et käik möödus Janikata. sõitsin tagasi koju, igasugu paanikata. Janikas tärkas ehenaine ja ta ei osanud selga valida kleiti, kingi ning käekotti, seiksest asjast ei saa ma sotti, kuna ilus tüdruk on ta niikuinii. Teel autobussijaama bussis kohtasin Manni, bussijaamas toetasin kanni, vaatasin inimesi, nemad mind, üks tütarlaps nagu oleks tahtnud hammustada mind. Loengul osales ka Marek, keda näha oli hea, tõdesime, et talgud tuleb teha veel õigepea. Rääkisime elust ja ilmast, nabast ning silmast. Mis puutub õpingutesse, siis tuli takus, või andke andeks perses kaktus. Üsna-üsna kiireks läheb, aga oi, suvi on ilus taevas tähed. Päike!

See siis tuli säänne

Teema ära!

Teeme Ära 2010 toimus siis minul ja minu emal Saare Maakonna Invaühingus, kuhu oli appi tulnud Eesti Reumaliit. Seltskond, kes tööd tegi oli vaieldamatult selleks tööks just loodud. Töö oli korraldatud ja igaüks pani käe sinna külge kuhu sai. Kuna Invaühingul on kaks maja ja omajagu õuet, siis jätkus Talgulisi parasjagu kõikjale. Mõned meist käisid ka Suuresillal abiks, just sealt sai Invaühing ka hea suure kärutäie küttepuid. Küll aga tuleks teha veel n-ö järeltalgud, et puud saaks ilusti lõhutud. Ütleme nii, et tööd jätkub seal veel hulgi teha. Meie Talgujuht Grete oli tasemel, ajas asja, andis intervjuu Vikerraadios ja üldse oli teda üllatuslik näha. Imemaitsva söögi olid teinud Meedia ja Anne. Suur tänu kõigile, kes üritusele kaasa aitasid ning ehk kohtume kunagi veel. Tuleb tänada ka Ilmataati, kes hommikul meiega natuke mängida üritas, aga siiski leebus ja andis meile ikka suhteliselt nauditava ilma. Mis puutub meelelahutusse, mitte, et töö seda poleks, siis otsustasin sellest loobuda, kuna väike haigus naha vahel annab õhtuks tunda. Teised aga lustigu mis hirmus!
Veedangi tänase laupäeva õhtu kodus, mängib Elmar ja isegi täitsa hea on, selline simmani meeleolu. Olge tublid, nautige ja veelkord suur aitäh!

Hei!

Et elus leidub hetki, mil küsin enda käest, kui vana ma õigupoolest olen, kas ikka olen 22? Viimase sellise küsimusega tulin lagedale reedel, kui ema palus mull pool üks ahi välja lülitada. Pole just kõige raske kohustus või mis? Mis te arvate, kes jäi lõpukirjandi vaimustuses oma aastatetaguseid kirjatükke lugema? Ja mis aega kell näitas, kui suvatsesin seda vaadata? Kell oli KAKS! Jah just, ema sünnipäeva liha oli olnud poolteist tundi kauem ahjus, kui see pidi olema. Oojaa, ma ei osanud nutta ega naerda, mitte, et ema oleks osanud. Liha ahjust väljas, mis siis alles oli? Hunnik rasva, kõrbenud -ja kuiva liha. "Kas sa siis lõhna ei tundnud," küsis ema. Ja teate, piinlik oli, aga selline mõnus soe liha lõhn. Nii oligi viis kilogrammi head liha läinud kus see ja teine. Milles mind üldse usaldada tohib? Tundub vist sellise prahmaka juures päris asjakohane küsimus või mis?:) Ema oli nördinud, mina olin nördinud, aga nagu emadele kombeks, nad andestavad oma lastele kõiksugu sigadused, nii tegi ka tema. Tema sünnipäeva nädalavahetus oli üldjoontes väga tore, ainuke, kes siit kõvasti mõttematerjali pidi saama olin see mina. Nagu armunud oleks olnud... Oh...
Et nädalavahetus läheb oma rada, viis see lõbusa seltskonnaga peole, mis oli allapoole arvestust, kuni osa meist tegi juttu klubi pilkupüüdvaima tütarlapsega. Oleks vast õige öelda et naisega. Nagu ikka jään mina sellistel puhkudel tagasihoidlikuks, aga et nägin Gleni tüdrukule lihtsalt otsa vaatamas ja Maryni temaga vestlemas, siis mõtlesin asja uurida. Too neiu oli sakslanna ja nad on siin praktikal. Oo, mõtlesin mina, et millega siis tegu on? Sotsiaaltöö! Ja juttu jätkus kauemaks, hiljem tutvusime ka teistega ning pidu sai hoogu juurde. Oli vahva!
Järgmine päev käisime linnas, et sakslastega kohtuda, aga nad ei tulnud, seega "Chillisime" niisama päikese käes, noh eriti tegin seda mina Leksiga, kui Mari ja Mikk Rolandile kinki käisid otsimas. Leksi on siis Miku venna "lehmkoer"-valge-musta kirju koer. Alguses umbusklik, aga tegelikult väga sõbralik koeranurr:). Nii läksimegi sakslasi otsimas, noormees üksi oli platsis, sest tüdrukutel oli kehv olla:D Vägev koss oli, aga kaotasime! Raisk!
Niisiis veetsin üle tunni Guns n' Rose'sega ja pikutasin, ootasin kamraade, kõik olid omadega suht läbi, ajasime juttu nautisime elu. Hiljem läksime Rolandi sünnale, kus pidu oli väga naljakas(Y) Aga väljamaalased vist väsisid ära ja hiljem ma neid ei kohanud, sai kokkulepitud, et ehk täna. No vaatame!

Inimesed kirjutavad iga päev, mina korra nädalas... Tublid inimesed!

Et Mari keetis head pelmeenid!:D

Lugemiseni.

Natuke siit ja vähem sealt

Viimane minu "vestlus" endaga toimus teemal dieet. Olgu, see vestlus, mis ma kirja panin. Neid toimub tegelikult tihti, kui ringi liigun, pikutan jne, isegi, kui teistega suhtlen, siis suhtlen ka endaga lisaks veel teisele. Muidugi on see mõnikord halb, tähelepanu kipub hajuma, kuulamine muutub kuulmiseks ja etailid kaovad mulliks ja mullid lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Dieedist taastusin hästi, oi kurat, süüa on hea!:)
Laupäeval panin end Tallinna poole ja poisid olid minu eest plaanid ära teinud. Kerge söök, jook ja kossu vaatama! Nagu needus istusin "selga pussitajana" TTÜ fännitsoonis olles ise Tarvase poolt. Mitte küll tuliselt, aga natuke, tahtsin näha siiski esmalt põnevat mängu ja minu soov sai kuhjaga täidetud. Peale mängu jätkus kaardimäng ja muu soojendusega kaasas käiv Mardi juures. Tore õhtu oli, 5 peaaegu täismeest istuvad ümber laua, mängivad kaarte, joovad õlu, röhitsevad ja peeretavad, enestel nalja kui palju... Ma arvan, et ma ei tee kellelegi liiga. Õhtu möödus linnutiivul ja väikse kõhklemise peale läksime Club Von Überblingenisse. Kahtlejaks olime mina ja Mart, aga kahtlemisel polnud põhjust, väga vinge koht. Jällegi tabasin end mõttelt neid tüdrukuid vaadates, et kkkkkkkkhmmmmmmmmmm raske on olla poissmees nende inglite seas. Lubasin Alarile, et kirjutan sellest lähemalt, aga ... Teinekord ehk.
Mitte väga pikk uni seljataga jätkus päev Mustamäe moodi. Ühesõnaga hakkasime kontsertile sooja tegema:D Nii muuseas sai käidud peaaegu poes seljas mitte midagi muud, kui müts, päikeseprillid, MANU sall, hommikumantel (sinine, eest lahti) ja kaks või kolm numbrit suuremad talvesaapad. Oi, naerda sai kõvasti, inimesed olid hämmingus. Hiljem poe ees autos istudes ei suutnud kaasmaalased oma silmi uskuda, üks härra kõndis isegi vastu autot, jäädes mind vaatama... Nalja peab saama ja no kõvasti sai:)
Metallicale jõudsime tund aega enna kontserti algust, võtsime sisse positsioonid teises reas ja siis see algas, ootamine, mis algas küll istudes, aga poole tunni möödudes tuli püsti tõusta. Jalad olid kontserti lõppedes ikka ilusti läbi, koos seljaga. Aga keda huvitavad need jalad ja selg, kontsert oli parim minu elus ja seda igasugu liialdusteta! Kui ikka seisad 2 meetrit lavast, mille peal annavad ülihea kontserti ühed lemmikumad, siis ... Sõnad siin on üleliigsed!
Et natuke pipart ka meepotti segada, siis kurb on sellest, et ei saanud kohtuda veel mõndade inimestega, aga no ... Küll tulevad uued korrad!
Olge tublid!

Supi päev 3

Eile läksin suhteliselt vara magama ja täna magasin isuga kella üheksani, sellest ka ilmselt jõud teha väikene trenn. Enne trenni sõin terve meloni üksi ära. Jõusaalis sõitsin 20 minutit ratast ja tegin jõuharjutusi. Jõuga olid kehvad lood, no mida pole, seda pole. Jõusaalist tagasi tegin kerge jooksu. Peale dušši jõin vett ja sõin õuna. Supi isu on totaalselt kadunud.Viskasin pikali ja magasin suhteliselt kaua.
Nüüd viie ajal tunnen, et olen laostumas, jätan vist ürituse katki. Dieet pole minu jaoks. Esiteks mu pea valutab, teiseks ei lähe mul supp alla, just sõin, hea, et öökima ei aja! Hea küll, pingutan homseni ära, kui nüüd ema tõesti kanaliha ei osta, siis annan ahvatlusele rohelise tule (Ma just helistasin talle ja ütlesin, et ostku ikka üks väike suitsukana).Kirjutamine on rääkimine endaga, vist rääkisin end ära. Ma ei taha riskida näiteks migreeniga, mida mul pole ammu olnud, teiseks on pühapäeval Metallica. Mis ma siis teen, loen ürituse lõppenuks ja ütlen, et sisuliselt kolm päeva on minu jaoks piir? Kuna kirjas on, et kui katkestate alustate esimesest päevast, siis tuleb nii välja...
Nii, otsus vastuvõetud on kohe parem olla:) Mida ma siit õppisin? Päris palju, natuke keha tunnetust ja seda, et kui väga vaja suudan igasugu ahvatlustele vastu panna küll. Arvan, et mu keha on saanud puhastust küll, kaka on näiteks eilsete porgandite nägu:) Mis puutub kaalu, siis jõusaali kaal näitas enne trenni (koos riiete ja botastega) 71.5 ja peale 71.2, see kaal kas valetab või olen ma kaalu imekombel taastanud. Supi ja porganditega???
Ei tea, kas teistel nendest kolmest päevast midagi õppida on, aga mis kõige tähtsam, minul on! Keda huvitab siis söömine läheb edasi nii:
4. päev
Supp, puuviljad ja juurviljad. Lisage banaanid ja lahja piim. Banaani võite süüa kuni 3 tükki päevas. Suppi, puuvilju ja juurvilju võite süüa niipalju kui soovite.
5. päev
Loomaliha ja tomatid supiga. Veiseliha 300-500 grammi. Proovige juua päevas 6-8 klaasi vett ja vähemalt kord sööge suppi.
6. päev
Loomaliha, juurviljad (eriti lehtjuurvili) nii palju kui soovite ja lisaks suppi. Jooge vett.
7. päev
Pruun riis, puuviljamahl, juurviljad ja supp. Riisi võib lisada supile. Jooge vett.
Kindlasti toetan ema asjaga lõpuni minema ja ise söön vaid kergeid asju lisaks.

Edu!

Supi päev 2

Ahhoi! Elus ja terve, teise päeva õdakuks olen elus ja libastunud ei ole. Täna on siis supi ja juurvilja päev. Peaasjalikult söön ainult porgandeid, muu mulle (suppi pean silmas) hommikul sisse ei läinud. Esimest korda sõin täna suppi kella ühe ajal, vett on läinud ligi kaks liitrit ja läheb veel... Enesetundest rääkides, siis kuni üheteistkümneni, kui massaaži läksin oli kõik hästi. Peale mudimist tuli küll kerge nõrkuse tunne, ei, ei, ma ei tahtnud pilti tasku panna, mul oli LIHTSALT kõht tühi:)Esimese kausitäie supi järel läks olemine heaks, kindlasti on kulunud ka vähem energiat kui eile, seepärast suppi olen söönudki vähe. Noh, vähe ka sellepärast, et esimene laar on lihtsalt otsas, miski üheksast söön selle ilusti ära, sest, khm, kõht on juba päääris tühi:) Naljakas on see, et kõht läheb rohkem täis, kui olen kasvõi pool porgandit ära söönud. Rohkem täis all pean silmas, et isu läheb ära, aga seda vägagi väheseks ajaks.
Õnneks sõi Liina ära šokolaaditükikese, mis mul kausis ampsamist ootas. Üks ahvatlus vähem. Kui koera kausist mööda lähen, siis vorstid ajavad vesistama küll. Naljakas, koer sööb inimesest paremat sööki. Noh, eks ta ole meil proua ka! Tõsi, korra olen vaadanud ka külmukasse, sest oi, kuidas tahaks midagi saada, aga eilse kõrval on see köömes.
Kui vaadata kaalu, siis kell 12 kaalusin 69.5 kilo, see teebki päevaga -1 kilogrammi. Ja kirjade järgi võtabki seitsme päevaga seitse kilo, see tähendab, et klapib. Mis puutub vetsu, siis pissihäda on ühtevalu, aga kakamine on küll peaaegu, et täiesti ära jäänud.
Homme on supp ning puu -ja juurvilad menüüs. Tahtsin Mikuga jõusaali minna, ta arvas, et mul pole jaksu, kui nüüd jah hommikut vaatan, võib tal tõsi olla. Eks hommik on õhtust targem ja saab näha. Söön nüüd porgandit!

Homseni!

Supi päev 1

Täna on leinapäev ja see, mis Poolas toimub šokeerib mindki seepärast kutsun kõiki vähemalt mõtlema selle peale ja msn-is panema närbus roosikese. Kas see midagigi aitab? Ei aita, aga sageli on kaasatundmine suurim mida me teha saame.

Kevad on muutuste aeg, seepärast võtsin ennast käsile. Esiteks null alkoholi kuni 18.aprillini ja see teeb peaaegu pool kuud. Ning terve see nädal toitun põhiliselt supist ja veest. Olgu mitte terve nädal, 6 päeva, sest pühapäeval on Metallica ja sellel päeval ma end tagasi hoidma ei hakka! Supp koosneb 6 keskmisest sibulast, maitse järgi on tomatit (võib olla konserveeritud, 1 väiksemast kapsapeast,2 rohelisest paprikast ja natuke on seal sees ka vars juursellerit.

Täna on siin esimene päev. Seda suppi võib süüa ohjeldamatult ja muidugi vett ning juurde võib võtta puuvilju. Eile õhtul, kui seda suppi nägin, mõtlesin, et kurat, hommik tuleb raske, sest hommikusöök on mu lemmik söögikord. Niisiis jõin suhkruta kohvi ja helpisin toda suppi. Kuidagi jänt oli, aga alla läks hästi. Nüüd, kui kell 12 seda sõin oli see lausa hea. Katsun jälgida ka kui palju vett ma päevas joon, seni alla poole liitri.

Miks ma seda teen? Kaaluga mul probleeme pole, nii 71,5 kg. Puhastuse eesmärgil, ja natuke eksperimenteerin ka oma vastupidavust ja suutlikkust. Kui asi väga käest ära läheb, siis loobun.

Head jälgimist, nüüd lähen õue!

Nii, päev on jõudnud õhtusse, esimene päev selle supiga. Kas oli kerge? Vastust näete edasist teksti lugedes.
Läksime Taneli maale, Kaisverre, tema mudellennukit lennutama. Päike paistis, maja ees sai isegi jaki maha võtta, sest nii soe oli... Tõeline grilli ilm, jah just nii Tanel ütles, kui Petsi ootasime, kes poest oli läinud puldile patakaid ostma. Ma mõtlesin, et on jah, teile! Siis nii muuseas helistati Petsile, et toogu mõned õlled ka. Istusime, päike võttis hästi, Peeter tuli tagasi, Tanel avas õlle, küsis muiates: "Tahad ka!?" Naeratades, vastasin, et ei taha. No kuulge see oli sinna mõeldud, muidugi ma tahtsin tegelikult... Jõin vett!:) Aeg läks ruttu, kui elekter akut täis suras istusime päikese käes, ajasime juttu, poisid lasid püssi. Mida aeg edasi seda tühjemaks läks mu kõht. Püüdsin seda tühjust veega peletada, töötas. Aku täis, läksime põllule, see lend käis ruttu, Tanel lasi oma lennuki tiivad ruttu pilbasteks. Heh! Varsti panime linna. Rääkisime teistega plaanid kokku, Tanel ja Pets panid poodi, ma suppi sööma. Tulin koju nagu hunt. Kõigepealt sõin 4 pirni ja kaks suurt kausitäit suppi. Kahekümne minuti pärast läksime Pritsumajja, mul kurk taga taskus, noh selleks puhuks, kui teised hiljem grillivad!:)Pritsumajas telliti head ja paremat, mina tavalist vett... Kui juustupallid telliti oli keeruline olla, nii väga võtaksin ühe... Aga ei, Tom, unusta ära!
Enda üle hea meel, läksime Sassi juurde GRILLIMA! Oi, raisk! Keeruline oli, siis, kui teised kana sõid (kana on mu lemmik), sõin mina kurki. Peamine on see, et ma ei libastunud, ehkki kiusatus oli suur. Olen rahul. Koju tulles sõin aga suppi ja pirni, vett ning panin pea padjale.

Pisut teistmoodi. Sõit

See ei olnud tavaline päev maantee jaoks, mis on silmapiirini pikk ja tühi, autodest, inimhingedest. Harva, väga harva näeb see tee loomi, nii tühi! Niisamuti ei olnud see päev tavapärane naise jaoks, kellel vanust umbes kakskümmend seitse ja ta kõige tähtsamaks siin elus on kasvatada tütar, kes tõsi küll juba teist nädalat sõbranna juures hoiul on. On rasked ajad. Kui keegi võis siin rutiini näha oli see noormees, väga tagasihoidliku välimusega, rusutud ehkki positiivne, hääletamas teel, kus mitte ühtegi autot viimase kolme tunni jooksul. Aga aega on, kuskile pole kiiret, kui ehk söök saab otsa, poleks esimene kord. Kott, noormees, maantee ja aeg, mis ilma kellata justkui seisaks, sest taevas on suhteliselt pilvine ja päikest näeb harva…
Väga tugev värin kätes võtab naine, ta nimeks olgu Liilia, järgmise suitsu. Auto on suitsu täis, sest aknast, mis imevaevalt lahti ei tundu nii palju sigareti suitsu välja mahtuvat. „Tõsi, see hommik läks ülemõistuse hulluks, mina olen süüdi, mina olen süüdi… Ta käib ju ikka sõpradega korra nädalas reedeti pubis, joob… Flirdib teiste naistega, ma tean, et ta teeb seda, ma arvan, ma olen kindel…” Mahv mahvi järel läheb suits ja punane sportauto veereb kiiresti, väga kiiresti teadmata suunas edasi. „Kurat, ma olin nii üksi öösel, kus ta oli? Kartsin ta pärast. Kurat, see ei ole esimene kord, ta on alati tulnud, ma olen idioot, nii üksi, täiesti üksi…” Ja keerab punane Ford Mustang teadmatusse. Noormees oli oma kotilt püsti tõusnud ja hõlmade lehvides kõnnib ta rahulikult edasi, mitte ühtegi hingelist sel teel, ainsad, kes teda saadavad on vabad ja piiritud mõtted.
„Ma poleks pidanud hakkama näägutama, kuradi loll ma olen, kurat, kurat, kurat!” Vaatab Liilia oma punast põske, millele mees oli vihahoos andnud laksu, mille peale naine vastu köögikappi lendas ja sealt edasi maha oimetuks… Õnneks oli teadvuse kadu sekundite pikkune. Kui Liilia silmad avas istus mees ta kõrval, pea käte vahel ja küsis: „Mis meist saab, mis meist saanud on, sellest kirest, sinust?”
Tõsi, sellel perel oli kõik olemas. Kõik, piiritult. Sest investorina töötav Peeter on parim teiste seas, mitte ainult oma osariigis vaid üle riigi. Kõik teavad teda, see mees on legend!
Hetk vaatab Liilia maas lebades Peetrit, tõuseb, kummardab ta kohale ja sülitab talle näkku. Peeter jääb rahulikuks, ta silmad on märjad, sest pole enne juhtunud, et oleks ta naise vastu kätt tõstnud, aga see tohutu näägutamine kasvas üle pea, viis viimasegi mõistuse.
Haaras Liilia oma koti, võtmed, tõmbas jalga punased saapad ja jooksis uksest välja ning istus autosse. Ta teadis kuidas seda autot tuleb taltsutada, see on ta kirg, ka Peetri oma.
Juba tunde on sõidetud, kiiresti sõidetud, mõtteid mõeldud… Raadio ei mängi, autos on urin, rahustav urin. Asfalt on siiski kuum, eemal lainetab. Nagu oleks seal keegi, lähenedes noormehele mõtleb ta: „Miks kuradi pärast peas keegi siin passima, hääletama, idioot!?” Ja peatumata lendas mööda masin, mis Peetri pöidla koos käega oleks ehk kaasagi viinud… Auto kaugeneb, kaugeneb. Kilomeetrid mööduvad kiiresti, aga siis jääb see seisma. Liilia astub autost välja, sulgeb ukse, nõjatub autole, paned pea käte vahele, sasib sõrmedega oma pruune juukseid ja küsib endalt valjusti:”Mida ma teen, mida ma teen, naine? Mine võta ta peale, mine, maksa kätte, mine!”
...

Kolledž, ilmaving, kevad, inimesed, kartulimardikad

Tervitusi kevadest, hetkel küll sajab aknataga lund, aga oh, ma ei vingu. Nii nagu seda teevad absoluutselt kõik koguaeg. Isegi AK's pole muud, kui: "Kohe kuuleme, kas talveriided saab kappi panna?" "Kohe kuuleme, kas kevad saab lõpuks talvest võitu?" Inimesed üleüldiselt vinguvad... Kaunis muserdatud on see kevade tulek, must ja trööstitu. Tänavad on täis seda killustikku, mida libedatõrjeks maha puistati, eriti hull on tuhk, mis juba kohati kuivanud kõnniteedel tuulega lihtsalt õhku tõuseb. Ei maksaks rääkidagi ka sooja päikese käes vedelevast koerasitast, mis on eriti nutikate kaaskodanike poolt laiali veetud, ok, ma ei lahmi, öösel võib kõike juhtuda, aga päeval, kurat vaadake kuhu te astute! Küll see kevad tuleb, egas ta tulemata jää. Olge rahul sellega, mis on.
Mu kodumaja oli kunagi rahulik ja puhas paigake, kus peamiselt vanemad inimesed elasid. Nüüd on aga tulnud siia armsad koolijutsid, kes kolmes korteris üürilised on. Täna on näiteks pann aknast alla visatud, suitsupakkidest ja muudest olmejäätmetest rääkimata. Olen mina väärastunud mõttemaailmaga või on seda need kallid üürilised kolmandal korrusel, aga miks peab prügi õue viskama aknast? Miks peab seintele verist röga tatistama? Miks peab maja ees kaklemise pärast kaklema? Miks peab korteris olema nädalas vähemalt 4 korda 15+ matsi, kes korraga all siuitsetamas käivad, sest ilmselt aknale korraga ei mahu?! Muidugi olen mina kodus pidutsenud ja mitte vähe, ent teiste majas olijate vastu on mul alati respekt säilinud. Seda ehk näitab ka see, et minul pole politseid käinud, nüüd on aga korrakaitsjad iga nädalavahetus platsis. Kas noored on hukas? Kas on?
Kolledž mu kolledž. Pärnu mu Pärnu. Kolledži kaaslased, kaaslased. On ja pole. Ma ei räägi nendest, kes õpivad teistel kursustel, nendest pole mõtet rääkida, sest neid on nii palju, enamused neist naised ja .... Ma räägin enda kursusest, kes samuti kõik naised on. Ei saa me kogu punti kokku, ei ole meis seda ühtekuuluvust ja sellist sidet, mis võiks kolme aasta jooksul tekkida, olgugi, et korra kuus kohtume. On kõik kuidagi omapäi. Ei tea, mismoodi saaks seltsielule hinge sisse puhuda? Kas saabki? Äkki oleme me kõik nii erinevad, liigagi? Ei usu. Ei taha uskuda.
Mis puutub minu looklevasse eluteesse, siis on kõik vanaviisi. Kõik on ilusti, ei muutu vast pooleteise nädalaga inimese elus suurt midagi. Või ehk siiski!?
Palju küsimusi, väga palju!

Loenguluul...

Inspireeris Ülle mõtetega.

Oh, ei suuda mõelda ma muust,

kui su punasest suust ja küljekondiluust.

Et võiks saada me kokku näiteks pargis,

ja vaadata päikeseloojangut jalad hargis.

Sina, mina ja natuke tuult,

perverssed silmad piilumas meid puult.

Hambad ristis ootan hetke,

mil saaksin ette võtta retke,

pehmete, helesiniste linade vahele,

kus raisk… kitsaks jääb meile kahele!

Pettunult lonkisin kööki,

helpisin ammust sööki.

Röhitsus tõi mind realsusse,

et ei ole õige ta seal voodis,

vale, puhta vale isik,

siuke ammu pole enam moodis.

Tulgu keegi uus sarkofaagist või ehk pargist,

et saaksin üle sellest margist.

Puhugu elu mulle rinda,

et tunneksin õiglast elu hinda.

Nädalavahetus, naistepäev

Aeg astub kiiret rada, peagi on märtsikuu keskpaik käega katsuda. Üleeile paistis päike juba nii soojalt, et tuju oli hõlmad valla võtta, ent varju jõudes oli külm. Hingekraapivalt mõnus on, kui päike hakkab tõusma, tagumise toa aknast sisse paistma, joonistab toa seintele puude varjud, katused ümberringi muutuvad valgeks ja lindudel päikese käes lähevad "häälepaelad" valla. Kevad! Küll ta tuleb, visalt, aga siiski. Olen rahul.
See oli laupäeva päeval, kui emaga arutasime ammust plaani, et võiks jääauku minna. Just, mõlemad olime piisavalt hakkamist täis, olgugi, et olin väsinud ja pidevalt voodis tukastasin ajas see mõte mind kihevile. Ligi tunnikese pärast olime juba Titerannas jääaugu juures ja ma ütlesin: "Nüüd tuleb minna, sest muidu oleme augu juures ära käinud, aga pole julgenud, mina käin ära!" Ema siiski tegi seda esimesena. Arvestades, et jalad said pisut kraabitud polnud hullu, vastupidi, väga hea oli. Kirjeldamatu tunne. Ligi kolm aastat külma dušši igal hommikul tegi asja oluliselt lihtsamaks ka. Pühapäeval oli ilm veelgi ilusam ja päikesepaistelisem, kogemuse võrra rikkam, läksime uuesti. Uskumatu, kuidas keha kõigega harjub. Juba suutsime, tahtsime kaua vees supelda, õigemini kauem. Naisterahvas peale meid sulistas minuteid. Mõnus oli vaadata!
Naised. Hmm. Kas nad pole mitte imelised olevused oma headuse, kapriiside, kütkestavate välimustega, meeli erutavate veidrustega ja nii edasi ja nii edasi? Usun, et iga mees ja miks mitte ka hea sõbranna võiks jätkata loeteluga lõputult, iga naise kohta tuleks see loetelu täielikult erinev, sest ei ole olemas ühest naist, nad kõik on nii erinevad. Hea küll, kindlasti tuleks neis midagi ühist, aga üldpilt on see, milles ei anna erinevusi otsida. Ja kui väga meie, mehed, neid ka ei kiruks ei suuda me nendeta eriti kaua olla. Nagu näiteks mina, kes aeg-ajalt lihtsalt vajab vestlusi naistega olgu see siis virtuaalselt, kohvikus või siis jalutades. Kui hakata mõtlema on mu elus väga palju naisi ja tundub, et mu eluvalikud soosivad seda. Eks ole see mõnikord väsitav, tihti ka muigama panev, enamasti on see nauditav. Ma ei hakka rohkem naistest kirjutama, sest nendest võiks lõputult rääkida, arutleda, küll aga soovin, et iga naine tundis naistepäeval seda, et temast hoolitakse, sest sageli on see vähim ja ka lihtsam asi mida me teha saame. Hoolida ja seda mingisugusel moel näidata.
Kas saab ilusamat laulu olla naistest, tunnetest?
Ultima Thule ja Tõnis Mägi - Aed

Hei, ilusad!

Milline imeilus talvepäev, kord sulab, siis külmetab... Mõnus on liikuda, jalad panevad all kord vabastiili, siis klassikat ja no eks neid kukkumisi tuleb ette, ja no peabki tulema. Viimati panin korrektselt kändu ennast laupäeval, ei see oli pühaba hommikul kolmveerand kaheksa aege postkontori ees. Olevat pea ära löönud, aga õnneks mitte. Ei kujuta ette, kui jälle risu panen, nii nagu kodus vastu vanni. Meenub "Tulnukas", muhk oli nii suur nagu... Teadagi. Tegelikult, kui asjale tagasi vaadata läks kõik õnneks! Mida kõike võib kodus juhtuda ja kui juhtud veel üksi ka olema... Kord sõin üksi porgandit ja tõmbasin selle endale kurku... Ja ei tule välja, ei aja köhima ka, lihtsalt ei aja, hapniku on vähe, kerge paanika... Sellistel hetkedel üritad end küll rahustada, aga see on keeruline. Mis ma siis tegin? Lasin pea ja käed vabalt rippu ja hakkas käima see köhimisprotsess. Oi, see oli ilus hetk... Peale seda, kui torud olid tühjaks läkastatud vedelesin selili keset tuba ja tundsin end kui tohutu võitja. Kes suutis hoida oma au porgandi ees. Kui musta lisada, siis vikatimehe ees. Eneseiroonia on väärt asi ja selleta oleks keeruline elada.
Nädal veereb ja olen praktikal Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas, 1/4 on juba läinud ja on hea tõdeda, et hakkan vaikselt tasapisi asja labudeerima, süsteemist sotti saama. Jälle vaatasin endasse pilguga, et mis saab siis, kui kolledž läbi on, kuhu edasi, kuidas edasi ja mismoodi saab lahendust mu eraelu alguse protsess? Ja mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tuleb tahtmist, aga annan endale aru, et tasa ja targu, mees. Kui palju on minusuguseid noori inimesi, kelledega ka täna kohtusin ja sellised kohtumised panevad mõtlema, et kurat võtaks, igal ühel meist on elu mida me peame elama, kas siis kellegi abiga või kuidas tahes. Kõigil meil on vanemad, kes peavad meist puhkust saama, keda peame meie kunagi toetama. Aga elu ei ole mustvalge, et sõrmenipsuga nende värvide vahel sõelume... Elame hetke korraga ja kui asju tõeliselt tahta, soovida, siis me need ka saame!

Sünnipäev, Rammstein

Ja olen aasta vanem, niisama lihtsalt, silmapilk, sõrmenips ja 22-viimane taks! Ilus aeg on see noorus! Sünnipäev kui selline on end ammu minetanud, vist märk vanusest. Muidugi lisas seda "nojah" tunnet järgmisel päeval toimuv Rammsteini kontsert. Ma ei räägi sellest muud, kui et olen siiani sõnatu. Mis puutub pidudesse, siis käimas olev nädal on pidude tähe all möödunud ja tundub, et nii läheb see lõpuni. Sünnipäev number üks tõi mulle esimese striptiisi kogemuse kahe striptiisitari näol. Ütleme, et oli päris huvitav ja kogemus oli hea. Tundub, nagu striptiisil, stripiklubidel oleks justkui selline halb maine, samas see nii ei ole. Kui on "manustajaid" ja tantsijaid, siis miks mitte!? Teinekordki! Ei olnud pahad tüdrukud, vaid vastupidi ja show ise oli päris kuum, samas ka naljakas. Teine sünnipäev toimub juuni kuus, siis, kui paistab päike, on tünnisaun, vabadus ja kümned toredad inimesed! Järgmisel nädalal lähen praktikale, läheb elu pisut töisemaks ja tõsisemaks! Kirjutamisteni.
Laul, mis mu eelnevat juttu illustreerib ja mind tegelikult päris hästi iseloomustab!
Toe Tag - Las ma vaatan sind veidi

Hei...

Hommikud on valgemad, eriti mõnus on näha, kui päikegi tõuseb, elu on täis energiat, tuleb kevade tunne... Mitte, et mul talve vastu miskit oleks, eriti selle talve, sest on teada, et sellist talve ei tule enam nii pea, eriti, kui kuulata 50-aastaste jutte sellest, kuidas selline talv oli siis, kui nad veel lapsed olid... Kunagi räägin minagi nii? Muidugi! See aeg tuleb varem, kui ma seda arvatagi oskan... Ka nii räägivad minust kordi vanemad ja miks mitte neid ka uskuda, kuigi peab tunnistama, et seda on raske teha. Levinum lause on: "20-ne aasta pärast räägime". Vaatame jah!:) Hommikul sattusin lugema reisiblogisid, küll jah Kristjani süül, kes seikleb Austraalias. Ja ei saa salata, et päris põnev on. Kuigi neid blogisi ühendab tõesti üks asi-tohutu joomine, mida vist ei saa pahaks panna, tundes ennast tohutu vabaduse käes. Mis vabadusse puutub, siis olen mõelnud ennast käsile võtta, eriti füüsiliselt. Hakkan trenni tegema ja kui esimese etapi läbin, see oleks kolm nädalat jõusaalis käia, siis olen iganes tubli olnud. Eile alustasin Mikuga koos uuesti, sest tema on ka looderdama hakanud. Ja peale head trenni polegi raske olnud, ega pole ka täna. Vastupidi! Ratast sõites rääkisime Mikuga uueaasta lubadustest, ütlesin, et mina ei andnud lubadusi, aga formuleerisin seda teisiti. "Ma tahaksin..." Tahtmisel ja lubamisel on suur vahe. Lubamine on kohustus, tahtmine aga vabadus! Vähem, kui nädal on Rammsteini kontserdini, sellest johtuvalt ka laul kuulamiseks!
Rammstein - Haifisch

Tere keskpäeva noored ja vanemad! Olete ilusad, väga ilusad! :)

Valentinipäev, sõbrapäev! Hmm? Järjekordne kommertslik üllitis? Tundub küll, aga olge oma sõpradele ja headele tuttavatele alati olemas, mitte ainult tänasel päeval, kus justkui tuleks teha kingitusi, saata smse, mille sisu on saja protsendiliselt ilmselt üks. "Head sõbrapäeva!" Mm, ei, see pole mulle.

Mis puutub jälle mu blogimisse, siis ... Jah, ma olen juba mitu korda alustanud... Ja nagu teada saab iga algus kord lõpu!

Hmm, nägin Twitteris artist nimega Joanna Vega, teeb miskit klubimussi... Mkmm, pole mulle, lappasin ta pildid läbi, ilus tüdruk, natuke juutuubist kommentaare ka ja säravat lendu talle! Mis puutub remixidesse, siis on pakkuda hea elamus
NICO VEGALT - - Cocaine Cooked The Brain (Guns n Bombs Remix)

Lugemisteni!