Pisut teistmoodi. Sõit

See ei olnud tavaline päev maantee jaoks, mis on silmapiirini pikk ja tühi, autodest, inimhingedest. Harva, väga harva näeb see tee loomi, nii tühi! Niisamuti ei olnud see päev tavapärane naise jaoks, kellel vanust umbes kakskümmend seitse ja ta kõige tähtsamaks siin elus on kasvatada tütar, kes tõsi küll juba teist nädalat sõbranna juures hoiul on. On rasked ajad. Kui keegi võis siin rutiini näha oli see noormees, väga tagasihoidliku välimusega, rusutud ehkki positiivne, hääletamas teel, kus mitte ühtegi autot viimase kolme tunni jooksul. Aga aega on, kuskile pole kiiret, kui ehk söök saab otsa, poleks esimene kord. Kott, noormees, maantee ja aeg, mis ilma kellata justkui seisaks, sest taevas on suhteliselt pilvine ja päikest näeb harva…
Väga tugev värin kätes võtab naine, ta nimeks olgu Liilia, järgmise suitsu. Auto on suitsu täis, sest aknast, mis imevaevalt lahti ei tundu nii palju sigareti suitsu välja mahtuvat. „Tõsi, see hommik läks ülemõistuse hulluks, mina olen süüdi, mina olen süüdi… Ta käib ju ikka sõpradega korra nädalas reedeti pubis, joob… Flirdib teiste naistega, ma tean, et ta teeb seda, ma arvan, ma olen kindel…” Mahv mahvi järel läheb suits ja punane sportauto veereb kiiresti, väga kiiresti teadmata suunas edasi. „Kurat, ma olin nii üksi öösel, kus ta oli? Kartsin ta pärast. Kurat, see ei ole esimene kord, ta on alati tulnud, ma olen idioot, nii üksi, täiesti üksi…” Ja keerab punane Ford Mustang teadmatusse. Noormees oli oma kotilt püsti tõusnud ja hõlmade lehvides kõnnib ta rahulikult edasi, mitte ühtegi hingelist sel teel, ainsad, kes teda saadavad on vabad ja piiritud mõtted.
„Ma poleks pidanud hakkama näägutama, kuradi loll ma olen, kurat, kurat, kurat!” Vaatab Liilia oma punast põske, millele mees oli vihahoos andnud laksu, mille peale naine vastu köögikappi lendas ja sealt edasi maha oimetuks… Õnneks oli teadvuse kadu sekundite pikkune. Kui Liilia silmad avas istus mees ta kõrval, pea käte vahel ja küsis: „Mis meist saab, mis meist saanud on, sellest kirest, sinust?”
Tõsi, sellel perel oli kõik olemas. Kõik, piiritult. Sest investorina töötav Peeter on parim teiste seas, mitte ainult oma osariigis vaid üle riigi. Kõik teavad teda, see mees on legend!
Hetk vaatab Liilia maas lebades Peetrit, tõuseb, kummardab ta kohale ja sülitab talle näkku. Peeter jääb rahulikuks, ta silmad on märjad, sest pole enne juhtunud, et oleks ta naise vastu kätt tõstnud, aga see tohutu näägutamine kasvas üle pea, viis viimasegi mõistuse.
Haaras Liilia oma koti, võtmed, tõmbas jalga punased saapad ja jooksis uksest välja ning istus autosse. Ta teadis kuidas seda autot tuleb taltsutada, see on ta kirg, ka Peetri oma.
Juba tunde on sõidetud, kiiresti sõidetud, mõtteid mõeldud… Raadio ei mängi, autos on urin, rahustav urin. Asfalt on siiski kuum, eemal lainetab. Nagu oleks seal keegi, lähenedes noormehele mõtleb ta: „Miks kuradi pärast peas keegi siin passima, hääletama, idioot!?” Ja peatumata lendas mööda masin, mis Peetri pöidla koos käega oleks ehk kaasagi viinud… Auto kaugeneb, kaugeneb. Kilomeetrid mööduvad kiiresti, aga siis jääb see seisma. Liilia astub autost välja, sulgeb ukse, nõjatub autole, paned pea käte vahele, sasib sõrmedega oma pruune juukseid ja küsib endalt valjusti:”Mida ma teen, mida ma teen, naine? Mine võta ta peale, mine, maksa kätte, mine!”
...