Hei, ilusad!

Milline imeilus talvepäev, kord sulab, siis külmetab... Mõnus on liikuda, jalad panevad all kord vabastiili, siis klassikat ja no eks neid kukkumisi tuleb ette, ja no peabki tulema. Viimati panin korrektselt kändu ennast laupäeval, ei see oli pühaba hommikul kolmveerand kaheksa aege postkontori ees. Olevat pea ära löönud, aga õnneks mitte. Ei kujuta ette, kui jälle risu panen, nii nagu kodus vastu vanni. Meenub "Tulnukas", muhk oli nii suur nagu... Teadagi. Tegelikult, kui asjale tagasi vaadata läks kõik õnneks! Mida kõike võib kodus juhtuda ja kui juhtud veel üksi ka olema... Kord sõin üksi porgandit ja tõmbasin selle endale kurku... Ja ei tule välja, ei aja köhima ka, lihtsalt ei aja, hapniku on vähe, kerge paanika... Sellistel hetkedel üritad end küll rahustada, aga see on keeruline. Mis ma siis tegin? Lasin pea ja käed vabalt rippu ja hakkas käima see köhimisprotsess. Oi, see oli ilus hetk... Peale seda, kui torud olid tühjaks läkastatud vedelesin selili keset tuba ja tundsin end kui tohutu võitja. Kes suutis hoida oma au porgandi ees. Kui musta lisada, siis vikatimehe ees. Eneseiroonia on väärt asi ja selleta oleks keeruline elada.
Nädal veereb ja olen praktikal Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas, 1/4 on juba läinud ja on hea tõdeda, et hakkan vaikselt tasapisi asja labudeerima, süsteemist sotti saama. Jälle vaatasin endasse pilguga, et mis saab siis, kui kolledž läbi on, kuhu edasi, kuidas edasi ja mismoodi saab lahendust mu eraelu alguse protsess? Ja mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tuleb tahtmist, aga annan endale aru, et tasa ja targu, mees. Kui palju on minusuguseid noori inimesi, kelledega ka täna kohtusin ja sellised kohtumised panevad mõtlema, et kurat võtaks, igal ühel meist on elu mida me peame elama, kas siis kellegi abiga või kuidas tahes. Kõigil meil on vanemad, kes peavad meist puhkust saama, keda peame meie kunagi toetama. Aga elu ei ole mustvalge, et sõrmenipsuga nende värvide vahel sõelume... Elame hetke korraga ja kui asju tõeliselt tahta, soovida, siis me need ka saame!