Loenguluul...

Inspireeris Ülle mõtetega.

Oh, ei suuda mõelda ma muust,

kui su punasest suust ja küljekondiluust.

Et võiks saada me kokku näiteks pargis,

ja vaadata päikeseloojangut jalad hargis.

Sina, mina ja natuke tuult,

perverssed silmad piilumas meid puult.

Hambad ristis ootan hetke,

mil saaksin ette võtta retke,

pehmete, helesiniste linade vahele,

kus raisk… kitsaks jääb meile kahele!

Pettunult lonkisin kööki,

helpisin ammust sööki.

Röhitsus tõi mind realsusse,

et ei ole õige ta seal voodis,

vale, puhta vale isik,

siuke ammu pole enam moodis.

Tulgu keegi uus sarkofaagist või ehk pargist,

et saaksin üle sellest margist.

Puhugu elu mulle rinda,

et tunneksin õiglast elu hinda.