Kolledž, ilmaving, kevad, inimesed, kartulimardikad

Tervitusi kevadest, hetkel küll sajab aknataga lund, aga oh, ma ei vingu. Nii nagu seda teevad absoluutselt kõik koguaeg. Isegi AK's pole muud, kui: "Kohe kuuleme, kas talveriided saab kappi panna?" "Kohe kuuleme, kas kevad saab lõpuks talvest võitu?" Inimesed üleüldiselt vinguvad... Kaunis muserdatud on see kevade tulek, must ja trööstitu. Tänavad on täis seda killustikku, mida libedatõrjeks maha puistati, eriti hull on tuhk, mis juba kohati kuivanud kõnniteedel tuulega lihtsalt õhku tõuseb. Ei maksaks rääkidagi ka sooja päikese käes vedelevast koerasitast, mis on eriti nutikate kaaskodanike poolt laiali veetud, ok, ma ei lahmi, öösel võib kõike juhtuda, aga päeval, kurat vaadake kuhu te astute! Küll see kevad tuleb, egas ta tulemata jää. Olge rahul sellega, mis on.
Mu kodumaja oli kunagi rahulik ja puhas paigake, kus peamiselt vanemad inimesed elasid. Nüüd on aga tulnud siia armsad koolijutsid, kes kolmes korteris üürilised on. Täna on näiteks pann aknast alla visatud, suitsupakkidest ja muudest olmejäätmetest rääkimata. Olen mina väärastunud mõttemaailmaga või on seda need kallid üürilised kolmandal korrusel, aga miks peab prügi õue viskama aknast? Miks peab seintele verist röga tatistama? Miks peab maja ees kaklemise pärast kaklema? Miks peab korteris olema nädalas vähemalt 4 korda 15+ matsi, kes korraga all siuitsetamas käivad, sest ilmselt aknale korraga ei mahu?! Muidugi olen mina kodus pidutsenud ja mitte vähe, ent teiste majas olijate vastu on mul alati respekt säilinud. Seda ehk näitab ka see, et minul pole politseid käinud, nüüd on aga korrakaitsjad iga nädalavahetus platsis. Kas noored on hukas? Kas on?
Kolledž mu kolledž. Pärnu mu Pärnu. Kolledži kaaslased, kaaslased. On ja pole. Ma ei räägi nendest, kes õpivad teistel kursustel, nendest pole mõtet rääkida, sest neid on nii palju, enamused neist naised ja .... Ma räägin enda kursusest, kes samuti kõik naised on. Ei saa me kogu punti kokku, ei ole meis seda ühtekuuluvust ja sellist sidet, mis võiks kolme aasta jooksul tekkida, olgugi, et korra kuus kohtume. On kõik kuidagi omapäi. Ei tea, mismoodi saaks seltsielule hinge sisse puhuda? Kas saabki? Äkki oleme me kõik nii erinevad, liigagi? Ei usu. Ei taha uskuda.
Mis puutub minu looklevasse eluteesse, siis on kõik vanaviisi. Kõik on ilusti, ei muutu vast pooleteise nädalaga inimese elus suurt midagi. Või ehk siiski!?
Palju küsimusi, väga palju!