Pisut teistmoodi. Sõit

See ei olnud tavaline päev maantee jaoks, mis on silmapiirini pikk ja tühi, autodest, inimhingedest. Harva, väga harva näeb see tee loomi, nii tühi! Niisamuti ei olnud see päev tavapärane naise jaoks, kellel vanust umbes kakskümmend seitse ja ta kõige tähtsamaks siin elus on kasvatada tütar, kes tõsi küll juba teist nädalat sõbranna juures hoiul on. On rasked ajad. Kui keegi võis siin rutiini näha oli see noormees, väga tagasihoidliku välimusega, rusutud ehkki positiivne, hääletamas teel, kus mitte ühtegi autot viimase kolme tunni jooksul. Aga aega on, kuskile pole kiiret, kui ehk söök saab otsa, poleks esimene kord. Kott, noormees, maantee ja aeg, mis ilma kellata justkui seisaks, sest taevas on suhteliselt pilvine ja päikest näeb harva…
Väga tugev värin kätes võtab naine, ta nimeks olgu Liilia, järgmise suitsu. Auto on suitsu täis, sest aknast, mis imevaevalt lahti ei tundu nii palju sigareti suitsu välja mahtuvat. „Tõsi, see hommik läks ülemõistuse hulluks, mina olen süüdi, mina olen süüdi… Ta käib ju ikka sõpradega korra nädalas reedeti pubis, joob… Flirdib teiste naistega, ma tean, et ta teeb seda, ma arvan, ma olen kindel…” Mahv mahvi järel läheb suits ja punane sportauto veereb kiiresti, väga kiiresti teadmata suunas edasi. „Kurat, ma olin nii üksi öösel, kus ta oli? Kartsin ta pärast. Kurat, see ei ole esimene kord, ta on alati tulnud, ma olen idioot, nii üksi, täiesti üksi…” Ja keerab punane Ford Mustang teadmatusse. Noormees oli oma kotilt püsti tõusnud ja hõlmade lehvides kõnnib ta rahulikult edasi, mitte ühtegi hingelist sel teel, ainsad, kes teda saadavad on vabad ja piiritud mõtted.
„Ma poleks pidanud hakkama näägutama, kuradi loll ma olen, kurat, kurat, kurat!” Vaatab Liilia oma punast põske, millele mees oli vihahoos andnud laksu, mille peale naine vastu köögikappi lendas ja sealt edasi maha oimetuks… Õnneks oli teadvuse kadu sekundite pikkune. Kui Liilia silmad avas istus mees ta kõrval, pea käte vahel ja küsis: „Mis meist saab, mis meist saanud on, sellest kirest, sinust?”
Tõsi, sellel perel oli kõik olemas. Kõik, piiritult. Sest investorina töötav Peeter on parim teiste seas, mitte ainult oma osariigis vaid üle riigi. Kõik teavad teda, see mees on legend!
Hetk vaatab Liilia maas lebades Peetrit, tõuseb, kummardab ta kohale ja sülitab talle näkku. Peeter jääb rahulikuks, ta silmad on märjad, sest pole enne juhtunud, et oleks ta naise vastu kätt tõstnud, aga see tohutu näägutamine kasvas üle pea, viis viimasegi mõistuse.
Haaras Liilia oma koti, võtmed, tõmbas jalga punased saapad ja jooksis uksest välja ning istus autosse. Ta teadis kuidas seda autot tuleb taltsutada, see on ta kirg, ka Peetri oma.
Juba tunde on sõidetud, kiiresti sõidetud, mõtteid mõeldud… Raadio ei mängi, autos on urin, rahustav urin. Asfalt on siiski kuum, eemal lainetab. Nagu oleks seal keegi, lähenedes noormehele mõtleb ta: „Miks kuradi pärast peas keegi siin passima, hääletama, idioot!?” Ja peatumata lendas mööda masin, mis Peetri pöidla koos käega oleks ehk kaasagi viinud… Auto kaugeneb, kaugeneb. Kilomeetrid mööduvad kiiresti, aga siis jääb see seisma. Liilia astub autost välja, sulgeb ukse, nõjatub autole, paned pea käte vahele, sasib sõrmedega oma pruune juukseid ja küsib endalt valjusti:”Mida ma teen, mida ma teen, naine? Mine võta ta peale, mine, maksa kätte, mine!”
...

Kolledž, ilmaving, kevad, inimesed, kartulimardikad

Tervitusi kevadest, hetkel küll sajab aknataga lund, aga oh, ma ei vingu. Nii nagu seda teevad absoluutselt kõik koguaeg. Isegi AK's pole muud, kui: "Kohe kuuleme, kas talveriided saab kappi panna?" "Kohe kuuleme, kas kevad saab lõpuks talvest võitu?" Inimesed üleüldiselt vinguvad... Kaunis muserdatud on see kevade tulek, must ja trööstitu. Tänavad on täis seda killustikku, mida libedatõrjeks maha puistati, eriti hull on tuhk, mis juba kohati kuivanud kõnniteedel tuulega lihtsalt õhku tõuseb. Ei maksaks rääkidagi ka sooja päikese käes vedelevast koerasitast, mis on eriti nutikate kaaskodanike poolt laiali veetud, ok, ma ei lahmi, öösel võib kõike juhtuda, aga päeval, kurat vaadake kuhu te astute! Küll see kevad tuleb, egas ta tulemata jää. Olge rahul sellega, mis on.
Mu kodumaja oli kunagi rahulik ja puhas paigake, kus peamiselt vanemad inimesed elasid. Nüüd on aga tulnud siia armsad koolijutsid, kes kolmes korteris üürilised on. Täna on näiteks pann aknast alla visatud, suitsupakkidest ja muudest olmejäätmetest rääkimata. Olen mina väärastunud mõttemaailmaga või on seda need kallid üürilised kolmandal korrusel, aga miks peab prügi õue viskama aknast? Miks peab seintele verist röga tatistama? Miks peab maja ees kaklemise pärast kaklema? Miks peab korteris olema nädalas vähemalt 4 korda 15+ matsi, kes korraga all siuitsetamas käivad, sest ilmselt aknale korraga ei mahu?! Muidugi olen mina kodus pidutsenud ja mitte vähe, ent teiste majas olijate vastu on mul alati respekt säilinud. Seda ehk näitab ka see, et minul pole politseid käinud, nüüd on aga korrakaitsjad iga nädalavahetus platsis. Kas noored on hukas? Kas on?
Kolledž mu kolledž. Pärnu mu Pärnu. Kolledži kaaslased, kaaslased. On ja pole. Ma ei räägi nendest, kes õpivad teistel kursustel, nendest pole mõtet rääkida, sest neid on nii palju, enamused neist naised ja .... Ma räägin enda kursusest, kes samuti kõik naised on. Ei saa me kogu punti kokku, ei ole meis seda ühtekuuluvust ja sellist sidet, mis võiks kolme aasta jooksul tekkida, olgugi, et korra kuus kohtume. On kõik kuidagi omapäi. Ei tea, mismoodi saaks seltsielule hinge sisse puhuda? Kas saabki? Äkki oleme me kõik nii erinevad, liigagi? Ei usu. Ei taha uskuda.
Mis puutub minu looklevasse eluteesse, siis on kõik vanaviisi. Kõik on ilusti, ei muutu vast pooleteise nädalaga inimese elus suurt midagi. Või ehk siiski!?
Palju küsimusi, väga palju!

Loenguluul...

Inspireeris Ülle mõtetega.

Oh, ei suuda mõelda ma muust,

kui su punasest suust ja küljekondiluust.

Et võiks saada me kokku näiteks pargis,

ja vaadata päikeseloojangut jalad hargis.

Sina, mina ja natuke tuult,

perverssed silmad piilumas meid puult.

Hambad ristis ootan hetke,

mil saaksin ette võtta retke,

pehmete, helesiniste linade vahele,

kus raisk… kitsaks jääb meile kahele!

Pettunult lonkisin kööki,

helpisin ammust sööki.

Röhitsus tõi mind realsusse,

et ei ole õige ta seal voodis,

vale, puhta vale isik,

siuke ammu pole enam moodis.

Tulgu keegi uus sarkofaagist või ehk pargist,

et saaksin üle sellest margist.

Puhugu elu mulle rinda,

et tunneksin õiglast elu hinda.

Nädalavahetus, naistepäev

Aeg astub kiiret rada, peagi on märtsikuu keskpaik käega katsuda. Üleeile paistis päike juba nii soojalt, et tuju oli hõlmad valla võtta, ent varju jõudes oli külm. Hingekraapivalt mõnus on, kui päike hakkab tõusma, tagumise toa aknast sisse paistma, joonistab toa seintele puude varjud, katused ümberringi muutuvad valgeks ja lindudel päikese käes lähevad "häälepaelad" valla. Kevad! Küll ta tuleb, visalt, aga siiski. Olen rahul.
See oli laupäeva päeval, kui emaga arutasime ammust plaani, et võiks jääauku minna. Just, mõlemad olime piisavalt hakkamist täis, olgugi, et olin väsinud ja pidevalt voodis tukastasin ajas see mõte mind kihevile. Ligi tunnikese pärast olime juba Titerannas jääaugu juures ja ma ütlesin: "Nüüd tuleb minna, sest muidu oleme augu juures ära käinud, aga pole julgenud, mina käin ära!" Ema siiski tegi seda esimesena. Arvestades, et jalad said pisut kraabitud polnud hullu, vastupidi, väga hea oli. Kirjeldamatu tunne. Ligi kolm aastat külma dušši igal hommikul tegi asja oluliselt lihtsamaks ka. Pühapäeval oli ilm veelgi ilusam ja päikesepaistelisem, kogemuse võrra rikkam, läksime uuesti. Uskumatu, kuidas keha kõigega harjub. Juba suutsime, tahtsime kaua vees supelda, õigemini kauem. Naisterahvas peale meid sulistas minuteid. Mõnus oli vaadata!
Naised. Hmm. Kas nad pole mitte imelised olevused oma headuse, kapriiside, kütkestavate välimustega, meeli erutavate veidrustega ja nii edasi ja nii edasi? Usun, et iga mees ja miks mitte ka hea sõbranna võiks jätkata loeteluga lõputult, iga naise kohta tuleks see loetelu täielikult erinev, sest ei ole olemas ühest naist, nad kõik on nii erinevad. Hea küll, kindlasti tuleks neis midagi ühist, aga üldpilt on see, milles ei anna erinevusi otsida. Ja kui väga meie, mehed, neid ka ei kiruks ei suuda me nendeta eriti kaua olla. Nagu näiteks mina, kes aeg-ajalt lihtsalt vajab vestlusi naistega olgu see siis virtuaalselt, kohvikus või siis jalutades. Kui hakata mõtlema on mu elus väga palju naisi ja tundub, et mu eluvalikud soosivad seda. Eks ole see mõnikord väsitav, tihti ka muigama panev, enamasti on see nauditav. Ma ei hakka rohkem naistest kirjutama, sest nendest võiks lõputult rääkida, arutleda, küll aga soovin, et iga naine tundis naistepäeval seda, et temast hoolitakse, sest sageli on see vähim ja ka lihtsam asi mida me teha saame. Hoolida ja seda mingisugusel moel näidata.
Kas saab ilusamat laulu olla naistest, tunnetest?
Ultima Thule ja Tõnis Mägi - Aed

Hei, ilusad!

Milline imeilus talvepäev, kord sulab, siis külmetab... Mõnus on liikuda, jalad panevad all kord vabastiili, siis klassikat ja no eks neid kukkumisi tuleb ette, ja no peabki tulema. Viimati panin korrektselt kändu ennast laupäeval, ei see oli pühaba hommikul kolmveerand kaheksa aege postkontori ees. Olevat pea ära löönud, aga õnneks mitte. Ei kujuta ette, kui jälle risu panen, nii nagu kodus vastu vanni. Meenub "Tulnukas", muhk oli nii suur nagu... Teadagi. Tegelikult, kui asjale tagasi vaadata läks kõik õnneks! Mida kõike võib kodus juhtuda ja kui juhtud veel üksi ka olema... Kord sõin üksi porgandit ja tõmbasin selle endale kurku... Ja ei tule välja, ei aja köhima ka, lihtsalt ei aja, hapniku on vähe, kerge paanika... Sellistel hetkedel üritad end küll rahustada, aga see on keeruline. Mis ma siis tegin? Lasin pea ja käed vabalt rippu ja hakkas käima see köhimisprotsess. Oi, see oli ilus hetk... Peale seda, kui torud olid tühjaks läkastatud vedelesin selili keset tuba ja tundsin end kui tohutu võitja. Kes suutis hoida oma au porgandi ees. Kui musta lisada, siis vikatimehe ees. Eneseiroonia on väärt asi ja selleta oleks keeruline elada.
Nädal veereb ja olen praktikal Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas, 1/4 on juba läinud ja on hea tõdeda, et hakkan vaikselt tasapisi asja labudeerima, süsteemist sotti saama. Jälle vaatasin endasse pilguga, et mis saab siis, kui kolledž läbi on, kuhu edasi, kuidas edasi ja mismoodi saab lahendust mu eraelu alguse protsess? Ja mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tuleb tahtmist, aga annan endale aru, et tasa ja targu, mees. Kui palju on minusuguseid noori inimesi, kelledega ka täna kohtusin ja sellised kohtumised panevad mõtlema, et kurat võtaks, igal ühel meist on elu mida me peame elama, kas siis kellegi abiga või kuidas tahes. Kõigil meil on vanemad, kes peavad meist puhkust saama, keda peame meie kunagi toetama. Aga elu ei ole mustvalge, et sõrmenipsuga nende värvide vahel sõelume... Elame hetke korraga ja kui asju tõeliselt tahta, soovida, siis me need ka saame!