Nädalavahetus, naistepäev

Aeg astub kiiret rada, peagi on märtsikuu keskpaik käega katsuda. Üleeile paistis päike juba nii soojalt, et tuju oli hõlmad valla võtta, ent varju jõudes oli külm. Hingekraapivalt mõnus on, kui päike hakkab tõusma, tagumise toa aknast sisse paistma, joonistab toa seintele puude varjud, katused ümberringi muutuvad valgeks ja lindudel päikese käes lähevad "häälepaelad" valla. Kevad! Küll ta tuleb, visalt, aga siiski. Olen rahul.
See oli laupäeva päeval, kui emaga arutasime ammust plaani, et võiks jääauku minna. Just, mõlemad olime piisavalt hakkamist täis, olgugi, et olin väsinud ja pidevalt voodis tukastasin ajas see mõte mind kihevile. Ligi tunnikese pärast olime juba Titerannas jääaugu juures ja ma ütlesin: "Nüüd tuleb minna, sest muidu oleme augu juures ära käinud, aga pole julgenud, mina käin ära!" Ema siiski tegi seda esimesena. Arvestades, et jalad said pisut kraabitud polnud hullu, vastupidi, väga hea oli. Kirjeldamatu tunne. Ligi kolm aastat külma dušši igal hommikul tegi asja oluliselt lihtsamaks ka. Pühapäeval oli ilm veelgi ilusam ja päikesepaistelisem, kogemuse võrra rikkam, läksime uuesti. Uskumatu, kuidas keha kõigega harjub. Juba suutsime, tahtsime kaua vees supelda, õigemini kauem. Naisterahvas peale meid sulistas minuteid. Mõnus oli vaadata!
Naised. Hmm. Kas nad pole mitte imelised olevused oma headuse, kapriiside, kütkestavate välimustega, meeli erutavate veidrustega ja nii edasi ja nii edasi? Usun, et iga mees ja miks mitte ka hea sõbranna võiks jätkata loeteluga lõputult, iga naise kohta tuleks see loetelu täielikult erinev, sest ei ole olemas ühest naist, nad kõik on nii erinevad. Hea küll, kindlasti tuleks neis midagi ühist, aga üldpilt on see, milles ei anna erinevusi otsida. Ja kui väga meie, mehed, neid ka ei kiruks ei suuda me nendeta eriti kaua olla. Nagu näiteks mina, kes aeg-ajalt lihtsalt vajab vestlusi naistega olgu see siis virtuaalselt, kohvikus või siis jalutades. Kui hakata mõtlema on mu elus väga palju naisi ja tundub, et mu eluvalikud soosivad seda. Eks ole see mõnikord väsitav, tihti ka muigama panev, enamasti on see nauditav. Ma ei hakka rohkem naistest kirjutama, sest nendest võiks lõputult rääkida, arutleda, küll aga soovin, et iga naine tundis naistepäeval seda, et temast hoolitakse, sest sageli on see vähim ja ka lihtsam asi mida me teha saame. Hoolida ja seda mingisugusel moel näidata.
Kas saab ilusamat laulu olla naistest, tunnetest?
Ultima Thule ja Tõnis Mägi - Aed